Aeropressi maailmameistrivõistlus Soulis
Laura Valli, Karlova Kohvi barista ja 2017. aasta Eesti Aeropressi meister
Elu on ettearvamatu. Veel eelmisel talvel ei oleks ma osanud aimatagi, et 2017. aasta novembrikuus sõidan Eestist linnulennult 7000 kilomeetri kaugusele, et valmistada tassike kohvi kummalise nime ja välimusega riistapuuga, mida ma tolleks ajaks ainult paaril korral kasutanud olin. Aga kuidagi juhtus nõnda, et esimese Eesti Aeropressi meistrina oli mul au esindada oma kodumaad 10. ülemaailmsel Aeropressi meistrivõistlusel Lõuna-Korea pealinnas Soulis, kuhu oli kokku tulnud võistlejaid pea 60 riigist.
Paar nädalat enne ürituse toimumist 9. novembril saadeti kõigile osalejatele posti teel 200-grammine pakk võistlusube, milleks sel korral oli Kamwangi AA Kirinyagast Keeniast, röstijaks Fritz Coffee Company. Peale mainitud Keenia ubade ja oma Aeropressi kasutamise võistlusel ühtegi muud ettekirjutust ei olnud. Vabad käed anti nii jahvati, vee kui metoodika valikul. Ülesandeks oli valmistada vähemalt 200 milliliitrit võimalikult head kohvi.
Soul võistluse toimumiskohana polnud sugugi juhuslik valik. Sealset kohvi(ku)kultuuri iseloomustab plahvatuslik areng ning suur mitmekesisus. Kümneid miljoneid inimesi koondavas elust pulbitsevas metropolis on umbkaudu 17 000 kohvikut. Ube röstitakse nii täitsa tumedaks kui päris heledaks, kohvijooke valmistatakse nii ultrapastöriseeritud kummalise maitsega piimast kui erinevate käsifiltritega. Samal ajal leidis Souli hiigelsuures Coexi keskuses aset ka rahvusvaheline kohvifestival (World Café Show) ja baristade mõõduvõtmine (World Barista Championship).
Aeropressi meistrivõistlus toimus kolme korrust hõlmavas Café Alvaris, mis asub linna kõige trendikamas ja jõukamas Gangnami linnajaos. Võistluspäeva esimeses pooles toimus võistlejate instrueerimine, mille käigus anti iga riigi esindajale uus ports ehk 400 grammi sama Keenia oa värskemat rösti, mis eelmise partiiga võrreldes tumedam ja maitselt tummisem. Võistlejate ühine püüe ettevalmistusprotsessi oma sotsiaalmeedia kontodel kajastada viis interneti ning samaaegselt kuue Mahlköning EK43 kohvijahvati kasutamine ja kümne veekeedukannuga vee soojendamine lõi välja korgid. Käsijahvati kasutajad muigasid rõõmsalt, aga lõpuks võimaldasid kannatlik meel ja järjekorras ootamine teistelgi kohale tulnutel lõpuks oad puruks muuta ja vee kuumaks ajada.
Ehkki õhkkond võistluspaigas oli töine (ehk isegi pisut pingeline) ja osalejad keskendunud, ei pannud kaasvõistlejad siiski pahaks, kui kohvimaitsmislusikaga varustatud uudishimulikud konkurendid ühe riigi esinduslaua juurest teiseni kõndisid ning valminud rüüpeid luristades mõtlikul ilmel proovisid. Maitsete mitmekesisus avaldas muljet: kui paljudeks erinevateks jookideks on potentsiaali ühel ja samal partiil röstitud kohviubadel! Pärast katsetuste lõppu oli võistlejatel ja nende saatjatel võimalik end kostitada kohaliku pruulikoja käsitööõlledega, millest ühele oli pruulimise käigus lisatud ka võistlusube.
Uhkete kristalllühtritega keldrikorrusel asuvas saalis asus esimene kolmik võistlejaid lavale täpselt kell 19. Kohvioad pidid olema jahvatatud ülemisel korrusel, ühtegi jahvatit lavale tuua ei olnud lubatud. Kohvi valmistamiseks oli ette nähtud täpselt kaheksa minutit, valmis joogid tuli valada ühesugustesse portselananumatesse, mille põhjale kirjutatud võistleja nimi. Iga kolmiku kolme kohvi hindas kolm kohtunikku, kes märguande peale näpuga oma lemmiku suunas osutasid. Erinevaid võistlejakolmikuid hindasid erinevad kohtuniketriod. Igast kolmikust pääses edasi üks võistleja.
Mina läksin oma korvikesega, kus sees kõik võistluseks vajalik, lavale kolmanda kolmikuga. Minuga koos pressisid kohvi Šotimaa esindaja, kes paraku, ilmselt suurest närvipingest tingituna, oma Aeropressi ümber ajas ning seepärast kohtunikele midagi maitsta anda ei saanudki, ning Maui meister. Viimase jook võlus ära kaks kohtunikku, minu oma ühe. Ei saa eitada, et võistlus tekitas siiski sellise hasardi, et väljalangemine silmad veekalkvele ajas.
Uuendusena oli sel aastal esimest korda võimalik kolmel väljalangenul uuesti võistlema pääseda. Oma olematut loosiõnne arvesse võttes ma sellele variandile loota ei julgenud. Kõik elimineeritute nimed kirjutati eraldi pisikestele valgetele pallidele, mis suurde loosikerasse ringlema pandi. Publiku hulgast valiti välja vabatahtlik, kes lototronist ühe palli tõmbas ja sedasi ühe kaotusvalus kohvientusiasti tagasi püünele aitas ning seda lausa kolmel korral. Loosiõnn naeratas teiste seas kahele neiule, kellega kõrvuti mina ettevalmistusi tegin ehk Soome ja Inglismaa esindajatele. Viimasel, muide, õnnestuski üllatusi tulvil võistlus lõpuks võita.
Huvitaval kombel oli meistritiitli pälvinud Inglismaa esindaja ainus, kes ettevalmistusaja vältel mitte ühtegi milliliitrit kohvi ei valmistunud, vaid hoopis koos oma elukaaslasega 400 grammi ube ühekaupa läbi sorteeris. Praakubadeks tituleerisid nad umbkaudu kolmandiku paki sisust. Ainult oma maitsemeeltele tuginemise asemel oli Inglismaa meistril laval kaasas ka refraktomeeter, millega ta valmis kohvijoogi kvaliteeti kontrollis. Võitjaga seotud põnevad faktid aga sellega veel ei lõpe. Kui Aeropressi maailmameister oma Instagrami kontol maailma parima Aeropressi kohvi võiduretsepti avalikustas, selgus, et ta järgis üsna täpselt eelmise aasta võitja retsepti, sest lugematute katsetuste järel polnud ta ühtegi paremat meetodit leidnud.
Suur tänu, suursponsor KAFO ja Karlova Kohv, võrratu võimaluse eest Soulis kohvi teha ja kohaliku kohvi(ku)eluga tutvuda!